Adamson-Eric. Õli. „Saint-Servani maastik“. 1927. Lõuend, kleebitud paksemale papile. 27 x 46 cm. Alghind: 30000 € Haamrihind: 44000 €

Kirjeldus

Märt Laarmani poolt aastail 1928–29 toimetatud kunstiajakirja Taie nr 1/1928 reprodutseeris (lk 12)
selle maastiku mitte päris täpse nimetuse all „Saint-Servain’i maastik“. Saint-Servan asub Bretagne’is
ja oli tollal Saint Malo lähedane mereäärne linnake, alates 1967. aastast aga osa Saint Malo
kommuunist. Adamson-Ericul oli võimalik Prantsusmaal mitte ainult maalimist õppida, vaid
ka mõnevõrra ringi reisida, nii et ajavahemikus 1924–31 külastas ta prantsuspärasuse otsinguil
maalilisi väikelinnu nii Ile-de-France’is (Montfort l’Amaury), Loire’i basseinis (Montargis), lõunas,
Oksitaanias (Cahors), Baskimaal kui ka Bretagne’is (on maalinud ka Saint Malo sadamat). Samas
Taie numbris (lk 46-47) on Kristjan Tederi ülevaade “Sygisesilt Pariisi kunsti näitusilt“, kus ta kirjeldab
Sügissalongis (Salon d’Automne) 1927. aastal esinenud Eduard Wiiralti ja Adamson-Ericu töid,
muuhulgas viimase „õhurikkalt maalitud ja ylesehituselt kindlat“ St Servaini maastikku. Pigem
näitab teos, et noor kunstnik on eemaldumas André Lhote’i järgivast, vorme geometriseerivast
laadist ning läheneb uusasjalikkusele, mida tollal uusrealismiks nimetati. Seda üleminekut
konstateeris ka Hanno Kompus oma artiklis Adamson-Ericu, Wiiralti ja Tederi kunstinäituse kohta,
mis toimus Tallinnas 1928. aasta suvel ja kus Adamson-Eric eksponeeris peale maastike ja
natüürmortide ka vaiba- ja padjakavandeid (Päewaleht nr 179, 5.07.1928). Maalis „Saint-Servan“
on prantslaslik nii motiiv üksteise külge ehitatud kivimajadega kui ka sinakashallikas üldtoon.
Ere koloriit kippus prantsuse maitse seisukohalt liiga sageli toorelt või kirevalt mõjuma. (Mai Levin)

Adamson-Ericu vaade prantsuse linnakesele pole maastik selle sõna kõige harjumuspärasemas
tähenduses ehk loodusmaastiku mõttes. Maapind ei haljenda siin avaralt, vaid palistab
tagasihoidlikult pildiserva. Seda serva, millel ei kõrgu mäestikud, vaid hoopis nende vormi
järeleaimavad kivimüürid, korstnad ja katused. Ei kasva siin ka puudesalu, vaid kõigest mõned
puised elektripostid ja esiplaanil üksik põõsas, mis piiratud lippaiaga. Taevaski on lihtne ja argine,
ometi laiuvad just selle ühe ja sama taeva all kõiksugused erinevad pinnavormid.

Adamson-Ericu arhitektuursed maastikud erinevaist paigust, nii kodumaalt kui ka kaugemalt,
annavad alati edasi teatud aguliromantilist atmosfääri selle sõna parimas tähenduses. Siinjuures
näivad teda võluvat muuhulgas kõiksugu viltuvajunud vormid, olgu siis tegu Komsi talu räämas
õue või võsa vahelt paistvate Ateena akropoli varemetega. Käesolevalgi teosel saame näha mitte
postkaardilikku turisti pilku, vaid midagi nukralt nukratagust, mis teebki selle ehedaks ja
võluvaks.

Teose loomise aasta – 1927 – oli kunstniku jaoks ka omamoodi maamärgiks. Just siis hakkas ta
kasutama kunstnikunime Adamson-Eric, astus Eesti Kujutavate Kunstnike Keskühingu
liikmeks ning hakkas esinema suurtel näitustel Pariisis. Ometi näis teda Pariisi elust kihava
suursugususe asemel inspireerivat ikka hoopistükkis stseenid kõikvõimalikel äärealadel. (Triinu Soikmets)

All vasakul: adamson-eric 27 x