Artikkel kultuurilehes SIRP: Olev Subbi (1930-2013) maal “Via della Lungara” (2000a) müüdud Vernissage oksjonil (koos oksjonitasuga) 123 000 euro eest.
Kuidas läks galerii Vernissage Kunst & Raam kevadoksjon?
Kevadoksjon oli väga menukas. Meie oksjonid on juba aastaid toimunud Mustpeade majas, mis on olnud omaette tore üritus kõigile osavõtjatele. Seekordse eriolukorra tõttu pidime kiiresti ümber mõtlema: oksjon tuli viia veebipõhisele rahvusvahelisele platvormile. Üllatuseks oli huvi väga suur: päevas külastas meie online-kataloogi üle kogu maailma 500 kuni 1000 inimest. Üleilmsele huvile vaatamata teeb siiski head meelt, et oksjonitööd läksid suures osas Eesti kogudesse.
Miks just Subbi?
Subbi kunsti müügiedul on mitmeid põhjusi. Ta oli juba isiksusena väga huvitav inimene ja andekas kunstnik, tema maalid on ka praegu väga ajakohased. Seal on kõik paigas: nii vorm, motiiv kui ka värvid. Meie oksjonil müüdud maal on ainulaadne ka motiivi tõttu: maalil on kaks akti ning taustaks metafüüsiline linn. Teos valmis millenniumiks ja kaks akti sümboliseerivad Igavese Linna katuste vaate taustal möödunud ja saabuvat aastatuhandet. Värvikäsitlus on ka väga helge ja ilus. See maal on Subbi hilisperioodi valguse- ja värvikäsitluse harmoonia näide. Inimesed ei soovi tavaliselt oma ellu depressiivsust, otsitakse ikka harmooniat.
Meile polnud mitte ainult Subbi teose müük märgiline, purustasime kaks rekordit. Ka Karl Pärsimäe teos „Petseri kloostri sissekäik“ (1935) tegi läbi ligi kaheksakordse tõusu: alghind oli 3000 eurot ja haamrihind 23 000 eurot.
Kuidas läks Subbi teose müük?
Alguses oli mitu ostjat, aga lõpus kruvis ostjate duell hinna üles. Lõpphind väga ei üllatanudki, sest Subbi maalid on väga haruldased ning neid pole kunstiturul üldjuhul saada. Kui nägin, et nii USAs toimunud oksjonil kui ka Hausi galeriis müüdi tema töö kallilt, siis ootasime midagi samalaadset, kuid sellist rekordit ei osanud muidugi loota.
Kui keeruline on saada selliseid tähtteoseid oksjonile?
See on tegelikult päris raske töö. Kunstiteoste ettevalmistamine oksjoniks on pikk protsess koostöös kunstiteadlaste ja restauraatoritega. See võtab aega pool aastat, kui mitte kauem, uurimistöö tugineb laiale võrgustikule. Juba praegu töötame väga usinalt sügisoksjoni nimel. Igale oksjonile muidugi tähtteoseid ei leia, kuid töö selles suunas käib iga päev.
Kas olete oksjoni tööde puhul seadnud ka valmimisaja piirid?
Oleme üritanud oksjonile tuua võimalikult mitmekesise valiku. Loomulikult on ikka ja alati hea Pallase koolkond: Villem Ormisson, Konrad Mägi, Nikolai Triik, Karl Pärsimägi jt. Eelmisel korral õnnestus meil saada Tõnis Grenzsteini ja Amandus Adamsoni töö, samuti suurepärane valik graafikat, autoriteks Eduard Wiiralt, Ülo Sooster, Salome Trei ja Hando Mugasto, aga ka uuemat kunsti, Malle Leisi ja Raul Meele töid.
Millistest suundumustest võib kunstiturul rääkida? Kas oskate ennustada, kelle töödel võib turul lähiajal hästi minna?
Ikka hinnatakse eelmise sajandi klassikat. Maalikunstnikest võiksid näiteks Peeter Mudisti, Tiit Pääsukese ja Enn Põldroosi teosed minu hinnangul olla populaarsed. Peale tuleb ka noori kogujaid, kes soovivad soetada kunsti oma koju. Nemad tunnevad huvi näiteks abstraktse ja minimalistliku kunsti vastu.