kultuur.postimees.ee/ Mai Levin: Vano Allsalu korrastab kaosega kunsti ja elu

https://kultuur.postimees.ee/7674905/vano-allsalu-korrastab-kaosega-kunsti-ja-elu

Loodus ja meid ümbritsev elu pakuvad kunstnikele jätkuvalt kütkestavat materjali, mistõttu figuratiivsus pole kunstist sugugi kadunud. Realiteet annab ideid ka abstraktsele kunstile, nagu nähtub galeriis Vernissage 8. detsembril avatud Vano Allsalu näitusest «Nurk ja aed», mis on juba tema neljas isikunäitus lõppeval aastal.

Nagu Vano Allsalu ise näituse saatetekstis on kirjutanud, on ta otsinud maalilist lahendust nurkade taha või aedade sügavusse peitunud saladuslikkusele. Nurga kujund seostub näitusel eeskätt mõnede varasemate maalidega, nt «Nurk» (1990, õli), «Brutaalne nurk» (1993, õli). Uuematest jääb mällu kujutelm aiast lopsaka varjulise roheluse sees värelevate valguslaikudega, nt «Müürideta aed» (2021, akrüül).

Abstraktne maal ei ole inspiratsiooniallika poolest enamasti päris «puhas» figuratiivsusest. Siiski on see keskendunud spetsiifiliste maaliliste ülesannete lahendamisele, nagu värvikompositsioon, värvide ja pintsli- või pahtlikäsitluse rütm, faktuur, terviku väljenduslik ja esteetiline mõju, jne. See lahendusviis muutub maalijatel aja jooksul, mõnel rohkem, mõnel vähem.

Vano Allsalu «Nurk» (1990).

Teistest tuntumatest ekspressiivse suuna esindajatest Vano Allsalu kõrval tunduvad näiteks Jaan Elken ja Lola Liivat koloriidis ja käsitluslaadis olevat stabiilsemad ja enesekindlamad kui Vano Allsalu, kes on rahutum, püsimatum, muutlikum värvis ja käsitluslaadis. Ega see pole puudus, see on natuur. Ei saa öelda, et Vano Allsalu oleks eriti närvlik kunstnikutüüp; üldiselt hoiab ta maalilist kaost parajal määral ohjes.

Ent olgu öeldud, et kaos pole tingimata halb, see käib elu ja ka kunsti juurde, mis liigub aina teatavast kaosest teatavasse korrastatusse ja vastupidi. Vano Allsalu isikunäitusel «Maailm peas» Tartu kunstimuuseumis, mis oli veel lahti käesoleva aasta algul, kandiski üks näituseosa nimetust «Kaose kord». Praegusel näitusel äratab huvi ning mälestusi kunstniku erinevatest loomejärkudest grupp varasemaid maale («Lahkumine. Tagasitulek», 1992, õli; «Ürgne lill», 2011, akrüül). Nagu sellistel puhkudel sageli, mõjub laagerdunud varane looming nüüdki värskelt ja huvitavalt. Ükskord tahaks siiski näha Vano Allsalu korralikku retrospektiivi. See soov kehtib küll ka paljude teiste vanemate ja uuemate kunstnike puhul.

Ei saa öelda, et Vano Allsalu oleks eriti närvlik kunstnikutüüp; üldiselt hoiab ta maalilist kaost parajal määral ohjes.

Isikunäitusel Tartu muuseumis oli ka osa nimetusega «Maal on maastik», kus mõnel pikkade jõuliste tõmmetega maalitud tööl olid tühjaks jäetud «taevad». Vernissage’i näitusel esitatud uuemad tööd – «aiad» – on äärest ääreni täidetud pulseeriva, vibreeriva värvieluga, mis siin-seal taandub suuremate, hoogsalt kaetud pindade varju. On ka suurepinnalisemaid, rahuliku mõjuga maale, nt «Tähine öö» (2021, akrüül) Allsalule omastes tumesinistes, tuhmlillakais ja -rohelistes toonides. Selle naabruses äratab tähelepanu grupp lillepilte sinipruunis koloriidis. Ka Tartu näitusel oli näha selliseid fantaasiabukette. Kunstniku onu Efraim Allsalugi laskus umbes samas vanuses, tüdinenuna suurtest formaatidest, teemadest ja modellidest sagedamini lillemaalini, lastes end kanda maalimisest kui protsessist.

Kunstnik Vano Allasalu pole eriti närvlik kunstnikutüüp, kirjutab kunstiteadlane Mai Levin.

FOTO: Foto: Enlil Sonn

Abstraktse maali traditsioon ulatub Eestis tagasi 1910ndatesse. Selle viljelemine 1920ndate keskel jäi üürikeseks. Uus laine tuli peale 1950ndate lõpus, vaibudes 1970ndatel. Tollest ajast on kokkuvõtlikke näitusi tehtud. Teise iseseisvusaja abstraktne maal, mis hõlmab suurt hulka erilaadseid vanemaid ja nooremaid tegijaid, alles ootab süsteemset ülevaadet. Ent on tervitatav galerii Vernissage kavatsuski korraldada isikunäitusi praegustest abstraktse laadi viljelejatest. Vano Allsalu näitus on hea algus.

Näitus «Nurk ja aed»

Vano Allsalu Vernissage’i galeriis

Avatud kuni 14. jaanuarini