47. Evald Okas. Poolakt maastikus.1985. Õli. Lõuend. 81 x 100.7 cm. Alghind: 10000 € Haamrihind: €

Kirjeldus

Kunstniku loomingule 1980-ndatel iseloomulik maal. Ta sidus akti sageli loodusega suve sümboliseerivaks tervikuks. Kesksele figuurile triibulises seelikus – kunstnikule südamelähedane eesti naise kuju – sekundeerivad veel kaks naisekuju kummalgi pool. (ML)

1985 – just sel aastal maalis Evald Okas endast suure sinise autoportree pealkirjaga „Ma olen 70-aastane“, justkui tähistamaks iseenda seltsis oma väärikat juubelit. Teos, mis kuulub Eesti Kunstimuuseumisse, kujutab esiplaanil töökitlis juubilari keset pudeleid ja pintsleid. Kuid maali servas ilmutab end läbi uduloori veel midagi salapärast, mis osutab, et kunstnikul on siiski seltsiline – see on tema igavene saatja, habras ja muinasjutuline naisakt.

Samal aastal jõudis üks sellistest aktidest ja meistri muusadest tema lõuendi peale ka ise portreena. Mitte saatjana servas, vaid julgelt otsevaates, mitte külma sinisena, vaid hõõguva punasena. Modell sellel oksjonitööl ei ole kehastunud Veenuseks, kes kuldsete kiharatega vaevu oma võrgutavat keha katab – nagu naisaktid Okase teostel seda tihti teevad. Pigem on tegu lihtsa ja võluva maatüdrukuga, seljas vaid triibuline rahvariideseelik – nagu Eduard Wiiralti „Astridil“.

„Tema naiselikkuse ideaal on meeleline, seejuures ei magus ega räme,“ kirjutasid Okase 100. sünniaastapäevale pühendatud näituse kuraatorid. „Akt on tal osa elu võimsast stiihiast, nagu ka vohav rohelus, perutavad hobused ja hambaid näitavad tiigrid või moodsate kõrghoonete klaasjalt helkivad tihnikud.“ Kunstnik, kes on valitud auliikmeks Firenze Joonistuskunstide Akadeemiasse ja sedakaudu ühes paadis nii Michelangelo kui Anselm Kieferiga, tabab ürgseid jõude nii looduses kui inimhinges. Ja siinses töös on need mõlemad kahtlemata kohal. (TS)

All paremal: E.Okas 1985

Pöördel lõuendil, ülal vasakul: E.Okas 1985